Köögist, Köögust, Vesiaiast, Rannast ja saartevahelisest üleveost. Elukorraldusest Tärkmal ja Emmastes 18.sajandil. Leo Tiigi kiri 24.11.1993.

 Kallid Ellen ja Gundemar, 

aitäh kirja eest, mis jõudis siia kahe päevaga (18.11.-20.11). Eks see asi ole ju üldiselt nii, et aastad lähevad ja inimesed kuluvad. ... (isiklikud teemad) ... 

... Ja nüüd siis teist juttu. Aitäh teadete eest Köögi, Köögu, Ranna ja Vesiaia kohtade suhtes, kuid mõned asjad ei ole veel selged. Teatavasti aeti Emaste küla elanikud 1779, aasta kevadel-suvel oma kodudest välja - Kurisule, ning asemele rajati Emmaste mõis, mõni aeg hiljem ka viinaköök, kus praegu asub meierei. 

Viinaköögi juurde rajati mõisa poolt Köögi koht. 

Puksu ja Vesiaia kohad rajati mõisapõllu kaitsmiseks, esimene vastu Lebigu küla, teine vastu Tärkma küla. Ranna koht tehti mõisa heinamaa kaitsmiseks, kuid Köögu koht peaks olema noorem, kuigi ka see on mõeldud mõisa heinamaa kaitsmiseks. Nii oli siis mõisa põldusid ja heinamaid kaitstud talupoegade ja nende loomade eest. Muidugi pole võimatu, et Vesiaia koha juures oli vana sadamakoht, kust toimus ühendusepidamine Saaremaaga, sest teatavasti juba 1550.aastast olid Emaste küla paar peret mõisatööst ja andamitest vabastatud selleks, et nad ülevedajatena ametis olid ja ka kõrgeid ülemusi Hiiumaalt Saaremaale vedasid. Kui aga Emaste küla lammutati. siis ma enam ei tea, kes ülevedajaiks olid. On küll kirjas paar meest, kes olid Emmaste mõisas ametis kipritena, kuid arvan, et need olid mõisa laevadel kipriteks, mitte aga ülevedamise paatidel. 

Muhus olid aga kindlad mehe "uiskude" peal. Ühed vedasid Koguva küla alt, hiljem Vahtna silla otsast Maasi alla ning pärast Orissaare alla, teised aga üle Suure Väina mandrile. Seal oli üheks punktiks Lalli kõrts, pärast Kuivastu kõrts ning mandril Uisu nina ja lõpuks ka juba Virtsu kõrts. 

Muidugi pole nende küsimuste lahendamine täies ulatuses enam võimalik, sest kes neid vanu asju enam mäletab, kuid tahan kirja panna nii palju kui suudan. 

Muide, Hiiumaaloli vanaks ülesõidukohaks Vahtrepaküla all olnud sadam, mille juures oli kaks kõrtsi. Üks oli Suuremõisa ja teine Vaemla mõisa oma. Vahtrepa sadamast sõideti nii Vormi Förby alla kui ka Haapsalu sadamatesse ning Reigi rootslased viidi koguni Rohuküla alla kui nad Hiiumaalt välja saadeti. Ka Vahtrepa külas oli üks Tooma nimeline talupoeg, kellel oli käes suur 2-adramaaline talu, ühe adramaa pealt kandis kõiki mõisakoormisi, kuid teine oli tal maksuvabalt reisivate ametimeeste ülevedamise ja nende majutamise tasuks. Kui Vahtrepa sadam madalaks jäi, siis ehitati Helterma kõrts ja ülevedu koondus seega Heltermaa sadamasse. 

Muidugi oli veel teisigi kohti, kust ülevedu toimus, kuid neid ei ole eriti nimetatud. On aninult teada, et Puulaidus oli sadamakoht ja kõrts ning mõni aeg hiljem ka Orjakus nii sadamakoht kui ka kõrts. Aga  veelgi varem oli sadamakoht otse Käina kõrtsi taga, kuid see jäi jällegi madalaks. Siis oli Käina lahes veel üks sadamakoht, mida nimetati "Tuigu sadamaks", kuid sellest olen kuulnud ainult ühelt vanalt Käina küla mehelt.

Nagu näete, on mul muresid palju ja vastuseid saada ma enam ei loodagi. 

Käesoleva kirja lisaks on leht andmetega, mis aga vajaksid täiendamist. ...

Kuulsast laevaehitajast Peeter Hausbergist

Hiiumaa ja Eesti ühest kuulsamast laevaehitajast Peeter Hausbergist on mälestused kirjutatud Ludvig Wahtras Hiiu nr 14. Kunagi pildistasin Meremuuseumis olevad Veski Peetri laevajoonised üles. Ehk on need seal ka praegu nähtaval kohal.

Tärkma meeste täpsus ja matemaatiline taip on olnud hämmastav, arvestades et need mehed käisid maksimaalselt 4 klassi külakoolis. Tuntud laevaehitajaid on Tärkmal elanud teisigi: Holmi Ado Nigu, kes ehitas laevu mõisale (üks esimesi eestlastest laevaehitajaid,  sündinud 1835), Matse Simmo (Siim) Onno jt., samuti laevajuhtidena tegutsenud mehed, sest tollane navigatsioon vajas head arvutamisoskust. 

Emmaste kirikukellast ja tormidest Hiiumaal. Leo Tiigi kiri Ellen ja Gundemar Paole 10.02.1995

 Kallid, Ellen ja Gundemar, 

kirja 28-st jaanuarist  sain kätte, 

suur tänu uudiste eest! 

Selle Ave Alavainu jutu "Maalehes" 19-st jaanuarist lugesin läbi, kuid ma palju targemaks ei saanud. Juttu oli ka Kella Peetrist ja Pati Liisust, kelle käes olnud kiriku võti. 

Kella Peetrit tundsin hästi, kuid Pati Liisu tundub mulle võõrana. Mäletan küll Tamme Liisut ja Lehe Liisut ning viimase õde Kerstit. Need kaks olid Hansu Ingli õed, kuid Pati Liisut ma paigale panna ei oska. Kella maha võtjaist arvan ma, et Einar Tärk võib olla Peedu Kusti poeg. Harju Kopli Priidut mäletan ja selle kaht tütart (Nelli ja Astrid) ning poeg Juljus elas tüki aega Kanadas Andruse Frieda talus ja nüüd olevat ta tagasi Harjul, kuid poeg Erich Vähi oli vist niipalju noorem, et ma teda ei tundnud. Teised on mulle võõrad. Aga mis osa oli kõige selle juures Tiukal, see on Theodor Pruul Lebigu külast. Ka temast on juttu, kuid mitte ei saa aru, kuidas tema selle looga seotud oli. 

Nojah, need on vanad lood ja kas neid üldse selgeks saab. Aga nüüd teist juttu. ... (vahepeal on isiklikud ja terviseteemad) ... 

    

                                            Fotod. Erakogu

See suur torm 23. jaanuaril tegi kuulu järgi eriti Hiiumaal palju kurja ja päris õnn, et Tärkmal ainult valguse ära võttis. See oli vist 1890. aastal kui oli niisugune torm Hiiumaal, et murdis palju metsa maha, muuseas ka männiku Tilga ja Prassi küla vahel ning kuskil Sõru ja Mardihansu vahel olevat õues kuivava paadi maast lahti kangutanud ning üle elumaja katuse viinud ja põllu peale maha viskanud. Küllap oli see siis veelgi tugevam kui see nüüdne torm. Hoidke mõlemad oma tervist ja andku jõudu elamiseks ning kõike head! 

Leo 

Jutt on HIIUMAA tuulikuest.

 Tekst on kokkupandud pooleldi anonüümsete kirjatükkide põhjal, mille autoriteks olid tõenäoliselt Julius Vähi Harju külast ja Ludvig Wahtras Tärkma külast, mõned kohad ka Leo Tiigilt, kes oli samuti Tärkmalt. Tekstid pärinevad jaanipäevast 1982.  

Ludvig Wahtras kirjutab: 

Guinessi rekordite raamatus seisab, et vanim teadaolev tuulik oli Pärsias, kus jahvatati maisi juba 7. sajandil ja Inglismaalt on teadaesimesest tuulikust aastast 1191 ning esimene hollandi tuuleveski ehitati Zeddenis 1450. aastal. 

Hiiumaa osas vast polegi nii väga tähtis teada esimese tuulikuehitamiseaega, kui viimase väljalangemist. Millal lagunes viimane tuulik ühes või teises külas? Ja kui palju neid oli? 

Tärkma külas oli 12 talu (L.W. pidas silmas põliseid suurtalusid, mis olid 20. sajandi esimeses pooles juba väiksemateks kohtadeks ehk suitsudeks jagatud) ja 8 tuulikut. Peale nende Tõnise Tooma veski Pikapõllu mäel. Suur osa neist oli kahe talu peale kokku. Meie (s.o Tärkma Antsu) tuulik oli kaugemal, vasikakoplis, ehitatud kokku Tooma taluga. Kui ma (L.W) 1927.a. laevakoha sain ja kodust lahkusin, jäi tuulik veel uhkesti püsti. Viis aastat hiljem, sügis-suvel, ei olnud tuulikust enam jälgegi. Isegi ase oli kadunud ja rohi üle kasvanud. Kuidas oli lugu teistega? Praegu ei ole neist ühtegi enam alles. 

Üks lugu tuulikutest oli aga selline, et Harjul oli neid tuulikuid üle tosina, sagedasti ehitatud üksteisele väga lähedale. Kui nüüd kõigi nende tiivad korraga vesikaare tuult raiausid, siis Küti tuulikul kippus tuulest nappus tulema. Häda korral aga Sepa Juhan, see va hea naabrimees, pidi oma tuuliku tuulest ära keerama, et naabrit hädast välja aidata. 

Ja lõpuks: uskuge või mitte, aga väikesel Kreeta saarel Vahemeres (ca 450 000 elanikku), on tänapäeval (1980ndate alguses) rohkem tuulikuid kui kõik hollandi tuulikud maailmas kokku! mitte hollandlased ei ole tuulikut leiutanud, vaid araablased (s.o. tuulikut, mitte vesiveskit!) ja Hollandis on tuulikud rakendatud kanalite vee pumpamiseks peamiselt. 

Julius Vähi kirjutab: 

Sügisel viluvingel videvikutunnil olid  kolm pesiehtsat hiidlast, kaks Emmaste meest ja üks Kõpu poolt kandist, saanud kokku ja rääkisid tuulikutest. Kui ajaks õige siia Brunswicki mäele ka sihukese pukktuuliku püsti. Tänane püsituul paneks selle tiivad nobedasti vurama ja oleks kenakesti ilus vaatepilt seda jälgides. Küllap nii mõnigi möödasõitja siis seda vahtides maanduks oma tulise vankriga maanteekraavis. Oleks teha, tuleks teha, peaks tegema, aga nagu ikka - jäi seegi jutt jutuks ja unistused unistusteks. Ja millekski? Vanasti hiidlastel oli tuuliku ehitamisega sundus sabas ja asjal ka praktiline mõte sees - elu tuli kergemaks teha ja uuendused läbi viia. Tuli aega ja rammu säästa, kus selleks võimalus oli. Käsikivi ringiajamine polnud just kerge töö, ehkki naised tulid sellega ilusasti toime. 

Millal just esimene tuulik Hiiumaale ehitati - kes seda nüüd enam mäletab või teab, aga arvata võib, et hiidlased seda ise ei leiutanud. Vanadest ürikutest nähtub, et Riia linnal oli juba 1330. aastal kaks tuulikut ja küllap ka sealtpoolt kandist see ehituskunst jõudiski Hiiumaale. Kuid kindel on ka, et vesiratas oli juba enne tuulikuid keerlemas. Vanad kirjad kõnelevad, et juba aastal 1563 oli Õngu jõel vesiveski töötamas. Aga palju neid jõgesid siis Hiiumaal on; maa lausik ja kukkumist vähe. Ratta sai liikuma vaid sügisel ja kevadel suurevee ajal. Tuult aga jätkus alati. Isegi südasuvel ja mitmele tuulikule korraga. Sestap siis tuulikute ehitamine ja juba nii varakul aastal kui 1572, on juttu Hilleste Lauri tuulikust ja natuke hiljem, 1583, Valipe tuulikust, kus mõisa vilja jahvatas Hillekaste Matt. Arvata võiks aga, et neid tuulikuid oli sel ajal juba rohkemgi. Ja aastal 1641 olid kaks Tülli küla (Harju küla osa, Emmaste khk.) meest - Pusepe Mart ja ta vend - tuuliku pärast kohtus. Nad tegelesid salakaubaga, ehitasid tuuliku ja müüsid selle ilma paruni loata välismaale -Muhumaale (Hiiumaa kuulus tollal Rootsi alla, Muhumaa aga Taanile). Tuuliku eest said mehed Muhust 3 tündrit soola ja 4 tündrit vilja. 

1798. aasta loenduse järgi oli Hiiumaal 229 tuulikut, neist Reigi kihelkonnas 44, Pühalepas 65 ja Käinas oli (sel ajal koos Emmastega) 120. Peale nende olid veel Suuremõisal ja Emmaste mõisal suured hollandi jahuveskid ja kaks hollandi saeveskit Kõrgessaares. Hollandi tuuleveski erines põhiliselt Lääne-Eesti (ka Ölandi) tuulikutest sellepoolest, et viimased olid tuulesuunda pööratavad oma jalalt, kuna hollandi tuuleveskil on pööratav vaid ülemine, nn. veskikord. 

62 aastat hiljem, 1860 oli Hiiumaal juba 970 talupere kohta 412 tuulikut, neist 193 Käina, 146 Pühalepa ja 73 Reigi kihelkonnas. Mõisadel oli samal ajal 9 hollandi veskit, neist 6 puust ja 3 kivist ehitust. Küllap sajandi vahetusel tuulikute arv võis üle 500 tõusta, kuid sealt peale hakkas nende arv kahanema. 

Tärkma jäätee (Ice road) – traditsioon väärib austust, mitte massiturismi

 Tärkma on Hiiumaa-Saaremaa vahelise jäätee alguspukt. 

Siit viis jäätee Soelasse – see oli lühim tee Saaremaale (umbes 7 km). Hiljem, kui praam hakkas Sõrult Saaremaale sõitma, viidi jäätee lõpp-punkt suure kaarega Triiki või Jõistesse, mis pikendas teekonna ligikaudu 17 kilomeetrini. Seetõttu oleks aeg trajektoori uuesti läbi mõelda ning lõpetada massiline liiklus läbi kitsa Tärkma küla, nagu tänavu (2026. aastal) juhtus.  

Tärkma külavahetee on kitsas ega ole mõeldud suure liikluskoormuse jaoks. See külatee pole õige asfalttee, vaid õrna tumeda kattega kaetud vana hobuvankrite sõiduks mõeldud tee. Kuid näiteks 8. veebruaril 2026 – ametliku jäätee avamise päeval – läbis küla ligi 500 autot. Teistel avatud päevadel oli liikluskoormus umbes 300 autot päevas (edasi-tagasi).

Varasematel aastatel kulges jäätee Tärkma sadama kõrval mööda olemasolevat kõvakattega teed (vt 2011. aasta fotot, autor Siim Lõvi). Sel, 2026.a suunati tee üle Natura kaitsealuse rannakarjamaa (umbes pool kilomeetrit). Kusjuures mitte kõigilt maaomanikelt, kelle kinnistuid rajatud tee läbib, ei ole luba küsitud. 

Ajalooline kaunis ja väärikas kapteniküla on muudetud läbisõiduhooviks. "Tulge kõik," mõelda vaid, kolmandik jääteele sõiduks järjekorras seisjatest olla välismaalased. Õnneks kehtib Gaya hüpotees (J.Lovelock, 1969) ja loodus reguleerib end ise. Nii oli laupäeval, 14. veebruaril jäätee suletud, pühapäeval,15. veebruaril, peatati liiklus keskpäeval, ja esmaspäeval-teisipäeval, 16.-17. veebruaril jäätee terve päeva suletud (kuigi mõned autod lasti siiski läbi), alates samuti 21.veebruarist oli jäätee kinni sest vesi tungis jääle ja tekkisid praod. Sellest ajast jäigi jäätee kinni ja autosid peale üldse ei lastud. Kokkuvõttes oli jäätee avatud 8 ja pool päeva. 

Tärkmal elas 19. sajandil ja 20. sajandi alguses kapteneid ja reedereid, kellel oli osalus kümnetes kaubalaevades ning siinsed meremehed sõitsid ka inglise laevadel. Täna muudavad faktivalikulised sõnumiedastajad (kelle hulgas on ka otsustajad), selle kauni ja auväärse põlisküla suvaliseks läbisõiduhooviks. Ühest küljest on maaomanikele kehtestatud ranged „looduskaitselised“ piirangud, teisest küljest reklaamitakse sama kaitsealust karjamaad avalikus ruumis sisuliselt rahvusvahelise maanteena. Avalikud üleskutsed suunavad massilist kasutust aladele, mille ökoloogiline kandevõime on tegelikult väga väike. On tekkinud olukord, kus habrast jääteed ja kaitsealust rannamaastikku käsitletakse justkui massikasutuseks sobiva taristuna. Üleskutsed ja promo loovad mulje, nagu oleks tegemist tavapärase ja koormust taluva liikumiskoridoriga, mis see keskkond tegelikult ei ole.  Vastutustundliku kasutuse asemel soodustatakse sisuliselt massilist koormust tundlikule alale. 

Arvan, et Hiiumaal tuleks taas keskenduda tegevustele, mis loovad aastaringselt päriselt lisandväärtust ja aitavad inimesi saarel hoida. Muidugi on ebamugavad teemad, et küla on inimestest talvel peaaegu tühi, oluliste hoonete saatus saarel on küsimärgi all jne. See et maksimaalselt paar nädalat kestev jäätee Emmaste hetkeks ääremaa staatusest välja toob, ei muuda suurt pilti. Eriti meie, Emmaste piirkonnas, kus 1867 moodustati rahva rohkuse ja jõukuse tulemusel omaette kihelkond. Kuhu me 21. sajandil jõudnud oleme?! Eks taandareng on ka areng, ainult et miinusmärgiga. 

Siin (allpool) on pilte käesolevast, 2026.aasta talvest, jaanuaril lõpust - veebruari algusest Tärkma jääteel, mida kasutati sel hetkel mitteametlikult. Pildistamise momendil, jaanuari lõpus, oli jääpind sile ja paksus 30-40 cm. Nüüd on olukord teine, temperatuur kõrgem ja jäätee "ära sõidetud." Muidugi arvan ma, et aastasadade vanused jäätee traditsioonid vääriksid säilitamist, aga mitte sellisel kujul, kus lõbusõidu eesmärgil rikutakse nii unikaalne ja habras Hiiumaa avatud rannamaastik ja muidugi jäätee ise ka. Saaremaa poolses otsas lõpeb jäätee Triigi sadamas, selleks sobivas infrastruktuuris. 

Tärkmalt lähtuv jäätee on üks riskantsemaid, kuna paikneb Läänemere avaosa vahetus läheduses ning kitsas, tugeva hoovusega väinas. Sellistes tingimustes mõjutavad veemasside liikumised jääkatet intensiivsemalt ning praod ja lahvandused tekivad kiiremini kui teistel jääteedel. Sellistes oludes peaks jäätee kasutust käsitlema ettevaatuspõhimõttest lähtudes, mitte massilise ligipääsuvõimalusena.

Toon siia ka Siim Lõvi jäätee droonivideo 2011.aastast, kui ametlikud jääteed eksisteerisid nii mandri ja Hiiumaa kui saarte vahel. Video lõpp-punkt on Tärkma: https://www.youtube.com/watch?v=joOyBji_LUk 

Aastasadade vanused jäätee traditsioonid väärivad austust ja säilitamist. Samas arvan, et praegune liigne promo ja massiline kasutus on läinud liiale – see ei austa ei loodust ega habrast rannamaastikku ning muudab traditsiooni sisuliselt hetkeliseks odavaks turismikogemuseks, mitte kohaliku liikumis- ja kogukonnaharjumuse jätkuks. Selleks ei pea jääteetrass kulgema tulevikus enam üle Tärkma. 

Presidendi tunnustus Axlile koduloolise ajaloouurimuse eest ehk Presidendi auhinna väärilised ajaloo tööd Emmaste piirkonnast aastal 2025.

Presidendi tunnustus tuli iga-aastaselt Vabariigi Presidendi auhindadele toimunud ajalooalaste uurimistööde võistluselt "Kestmised ja katkemised." Axel sai gümnaasiumi õpilaste arvestuses 4. koha (JWG, juhendaja M.Maasikrand). Emmaste Põhikooli õpilane Anna-Ly Pruunlepp saavutas samal võistlusel, mis 2025.aastal kandis pealkirja “Kestmine ja katkemised” põhikooli arvestuses 2. koha. Anna-Ly uurimistöö kandis pealkirja “Siin- ja sealpool Läänemerd. Jakob Koidu elulugu.” 

On märkimisväärne, et kaks uurimistööd olid Emmaste piirkonnast, ning omavahel seotud ka selles mõttes, et Axli töös välja toodud Leo Tiik (L.Tiik on pärit Rüü talust) ja Jakob Koit olid tuttavad. Leo oli 1939. aastal Stockholmi Ülikooli stipendiaat, kuid sai vajadusel Jakob Koidu vahendusel ka hiljem materjale Stockholmi jt. Rootsi arhiividest. 

Axli uurimistöös keskendutakse Rüü talukoha uurimisele läbi ajatelje ja ajaloosündmuste. Pealkirja on lisatud ka talu vanem nimi Holmi/Olmi, mis tähendas rannaküngast, väikest rannalähedast saart/laidu. Rüü on Emmaste-Tärkma piirkonnast pärit perega seotud nimi. Tähendas nukkudega tekki, mida kasutati lahtistel (viikingi) laevadel ja paatidel külma eest kaitseks. 

Militaarpärandist ja sõjamälestustest

 

I maailmasõda ja selle mõju külaelule

Tärkma asukoht Soela väina ääres on paratamatult mõjutanud külaelu sõdade ajal. Kui I maailmasõja pärandist on Tärkmal vähe säilinud, leidub siiski väidetavalt fragmente rannal paiknenud kaevikutest.

On teada, et Matse talu kohast pärit Julius ja Mihkel Onno osalesid I maailmasõjas ning tulid mõlemad elusana tagasi. Rüü talu kohast rekvireerisid sakslased Siim Pao’lt kõik purjelaevad – tipphetkel oli tal osalus koguni 15 kaubalaevas. Alles jäi vaid üks ehitusjärgus olnud purjelaev, mille nimi oli erinevatel aegadel Kolumbus, Typhoon jt. Laeva saatis ebaõnn: õnnetusi tabas seda korduvalt, nii ehituse ajal kui ka hiljem. Juba enne laeva valmimist toimus Saaremaal Lahetagusel traagiline juhtum, kus kaks laevameistritest venda lasid teineteise maha.

1908. aastal valminud Rüü majas seadis end sisse üks saksa ohvitser koos oma adjutantidega. O. Kursi koostatud Leo Tiigi mälestusi koondavas raamatus on sellest samuti kirjutatud. Tänu sellele, et üks ohvitseridest oli tavaelus kooliõpetaja, õpetas ta Leole saksa keelt.

II maailmasõda ja selle mõju külaelule

II maailmasõja sündmused mõjutasid Tärkma külaelu oluliselt. 1941. aastal kutsuti küla nooremad inimesed Nõukogude võimu poolt randa kaevikuid kaevama. Need kaevikud on suures osas säilinud tänaseni ning on kohati üllatavalt heas seisukorras.

Samuti evakueeriti külaelanikud koos oma varaga lahingute eest sisemaa poole - Harju külla.

Juri Vinogradovi 1984. aastal kirjutatud raamatus „Mürskudest küntud saarte kroonika“ märgitakse, et Tärkma oli sakslaste tugipunkt, samal ajal kui Nõukogude väed paiknesid Tohvril; kirjeldatakse ka Saaremaa poolt Sõru-Tärkma–Emmaste suunas toimunud sakslaste dessanti. Teadaolevalt majutati saksa sõdureid Rüü ja Matse majades ka II MS ajal, Matse majas tegutses koguni sõjaväepolitsei.

Inimesed sõja keerises

Kuna Tärkmal elas sel ajal palju noori mehi, osalesid paljud neist ka II maailmasõjas. Mittetäielik nimekiri Hiiumaalt pärit võitlejatest on avaldatud Hiiumaa militaarmuuseumi veebilehel; seal on esindatud mõlema poole sõdurid.

Sellest nimekirjast puudub aga põline tärkmalane Gundemar Pao, kes värvati Saksa sõjaväkke ning tuli pärast Sinimägede lahinguid elusana koju. Saaremaa lõpulahingutesse ta enam ei läinud. Gundemar kandis kogu elu saksa kalifeepükse (H.Bossi disain) ning sõitis stiilselt külgkorviga mootorrattaga, kuigi tema abikaasa oleks eelistanud autot. Vaatamata saksa poolel sõdimisele, käis ta 1980. aastate alguses Soomes ning tema töösaavutusi tunnustati EPT autahvlil. 1970. aastal saavutas ta maaparandustööde sotsialistlikul võistlusel esikoha. Gundemari elukäiguga seotud dokumendid kinnitavad neid fakte ning ka professionaalsed ajaloolased on tema saatuse üle imestust avaldanud.

Tema sõbrad – näiteks Leo Tiik, õemees Eduard, Nigu, Meinhard, vennad Ernesed, J.Sooster jt – olid võidelnud Nõukogude poolel. Kummale poolele satuti, sõltus sünniaastast jm asjaoludest.

Fotol on näha üks II maailmasõja aegsetest kaevikutest koos soolaaugu, linapesu- ja villapesuauguga. Erakogu.

Erik Kasteini mälestused II Maailmasõjast ja põgenemisest Rootsi (teksti originaal kuulub Margus Kasteinile).

Tekst on kirjas muutmata kujul.

"....Sain Neidi käest kirja. Ta mainis teie külaskäiku ja oli hea meel, et lugu peetakse. Neidi soov oli, et ma oma viimastest päevadest enne Rootsi põgenemist temale ja ta lastelastele kirjutaksin (Hiiumaal juhtunust). Sest venelased olevat neil ühel südaööl mind otsimas käinud. Ka Neidi ema majas ja Peedu-Liisu majas. Tärkmal olevat samal ööl päris põhjalikult läbi otsitud. Peedu-Liisu on minu isa onu tütar. Elmari poeg Jüri elab seal. Otsijad arvasid, et ma varjan end Hiiumaal.

Mina olin Eesti Vabastamise Armees vabatahtlik võitleja kui Eesti Vabariik Saksa okupatsiooni ajal välja kuulutati. Ma jooksin Saksa sõjaväest ära eestlaste poole. Vabariik kuulutati välja 19. septembril 1944. aastal. Ma sõdisin sakslaste ja venelaste vastu, samal ajal sakslased tahtsid Harju-Kose-Risti silda ja vabrikut puruks lasta, veel teisigi vabriku juurde kuuluvaid hooneid. Kõik oli mineeritud ja rahvale anti käsk 20 minuti jooksul ära minna, sest see lendab õhku. Me hakkasime sakslastele vastu. Teadustasime, et Eesti on nüüd iseseisvaks riigiks kuulutatud ja teil pole siin enam midagi tegemist. Minge minema! Meid ei olnud palju, 23 meest. Sakslasi oli 42 meest. Olid väga ülbed. Kuid meile tuli järjest mehi juurde. Sakslased seda ei teadnud. Leitnant Kask oli me eestvedaja. Ma tundsin teda. Ta oli füürerite koolis õpetaja minu koolisoleku ajal. Ta valis mind omale abiks, sest teised 5 Eesti ohvitseri ei olnud huvitatud silda ega vabrikut või üldse Harju Kose-Risti kaitsema. Me küsisime luba, et üle silla minna, Saksa ülemusega rääkida, et lõpetagu purustamise idee ja mingu minema, et Eesti rahval on neid kõike vaja. Me oleme Vabariik. Lasi meid minna keset silda, siis haarasid püssid ja kuulipilduja, tahtsid meid maha lasta. Olime silla paremal äärel ümber piiratud, püssitorud meie poole sihitud. „No nüüd tegid küll saatana teo– maha lasta!” ütles leitnant Kask. Käsk oli laskmiseks antud. Sõdurid olid valmis, ootasid sõna „tuld”. Kuid paar sekundit enne käsklust kostis silla alt väga kuuldavalt ja heas saksa keeles: „Kui sillal ükski eesti mees surma saab, siis ükski Saksa sõdur siis eluga küll ei pääse.” Komandole anti käsk– jätta tulistamine ja me saime edasi minna ülemuse juurde. Mina olin dekoreeritud kui ohvitser, sest kahel ohvitseril on rohkem kaalu. Siis oli eestlasi juba paarisaja ümber. Sakslased andsid alla. Me jäädvustasime kõik. Sild üksi maksis üle 3 miljoni Eesti krooni. Oli suur-suur saavutus meie rahvale. Mind ülendati ohvitseriks ja autasustati kangelase tiitliga. Veel autasu saajaks Eesti riigilt nii suurelt kui riik seda suudab oma pojale anda, olid ülistussõnad. Olin Vabariigi kangelane 18–19 tundi, siis tulid Vene tankid ja terror tegi kõik maatasa viiekümneks aastaks. Kui mind ülendati ja kangelaseks austati, siis olid kõik sõdurid ülesrivistatud. Ka Naiskaitseliit Eesti lipuga tuli aurivisse mind ja leitnant Kaske austama. Lugematu hulk Kose-Risti rahvast kiitsid meid kättpidi tänades, sest suur vabrik nelja osakonnaga oli päästetud ja rahvas sai jälle tagasi tööle minna. Ega see ei tähendanud, et venelased tulid, vaid neil oli jälle tööd. Mina andsin oma andmed Naiskaitseliidule, sest nad keetsid sõduritele süüa ja hoolitsesid meie eest. Mind mobiliseeriti teatrist sõtta. Kui küsiti, kes sa olid enne sõtta tulekut, siis vastasin, kes ma olin. Värske ohvitserina määrati mind kompanii ülemaks ja ka Kose-Risti komandöriks, nii kauaks kui seviilvalitsus on loodud, et üle võtta. Järgmisel hommikul oli Eesti Sõjavägede ülemjuhatajaadmiral Juhan Pitka Kose-Ristil meid tänamas ja avaldas suurt kiitust kättsurudes tehtud suure võidu eest ja tunnistas meid mõlemaid kangelasteks.

Vene tankid liikusid meie suunas. Oh, neid oli palju, nii et maa Kose-Risti ümbruses värises, kui tulid. Admiral Pitka andis käsu mitte vastu hakata, kuna nende tankide hävitamiseks meil puuduvad relvad, me kaotame oma elu meeletus surmas. Väliabi me ei saa. Vabad rahvad ei taha meile abi anda, sest see võib neid sõtta viia. Me oleme üksinda, ei ükski kuule meie palvet. Käskis sõjategevuse lõpetada ja väikestes gruppides end metsa ära peita ja tsiviilriidesse panna. Läbi oli me au ja kangelaste tiitlite kandmine. Eesti Vabariik langes jälle venelaste kätte. Kose-Risti naiskaitseliit olevat venelaste poolt kõik ära küüditatud. Leitnant Kask väga toorelt venelaste poolt ära tapetud. Mina sõitsin jalgrattaga Läänemaa poole, et sealt mere äärest paadiga Rootsi põgeneda. Admiral Pitkat nägin autoga Läänemaa poole minevat. Ma sain paadiga merele, kui venelased tulid randa. Ma võtsin 12 sõdurit ka peale. Hiiumaale jõudes saatsin kohe laevale, mis Rootsi sõitis. Ise ma ei läinud. Tahtsin veel kord Ranna kohta näha. See nõudis palju vaeva. Teel Emmastesse kukkusin sakslaste kätte kinni. Sakslane käskis kõrvale astuda, sest keegi karjus sakslastele– tähelepanu! Tähelepanu! Tähtis teade (saksa keeles) venelased on Hiiumaal. Mina hüppasin jalgrattale ja lasin jalga. Sakslased karjusid, et seis, seis! Lasid püssidega, aga sild oli nii kõrge, et nad pidid jooksma, et sillalt lasta. Kui nad sillale jõudsid, siis olin juba nii kaugel, et ei saanud enam pihta. Küll üks kuul läks parema kõrva lähedalt mööda nii, et tundsin. Umbes 10 km suurt teed mööda Ranna poole ei olnud ühtegi sakslast. Kui suurelt teelt ära keerasin kodu poole, hakkasin minema, tuli sakslaste auto karjudes ja püssi lastes järgi, käskis seisma jääda, aga ma läksin metsa nagu jänes, need vandusid ja kirusid, jäid teele ootama. Olin vanas tuttavas Tilga männikus, iga jalgrada oli teada, et kuidas eest ära joosta.

Kui Köögu juurest meie aia ülekäigu kohast heinamaale jõudsin, siis meie loomakari mind nähes tulid karates mulle vastu, kõik tegid häält. Küll sõdurimundris, aga ära tundsid, et oma inimene. Leisberg, August naisega (naine sündinud Ingel Tüll) olid meie talus järelvaatajad sellest ajast peale kui teie Rannalt ära Rootsi läksite. Teie laev lahkus kolmapäeval, 21. septembril, mina saabusin Rannale järgmise nädala esmaspäeval, 6. sept. Ema oli ütelnud Inglile, et olge niikaua Rannal, kui Erik koju tuleb. Kust sa seda tead, et ta koju tuleb, imestas Ingel? Ta on igalt poolt terve nahaga välja tulnud. Tuleb nüüd ka, oli ta Inglile ütelnud. Ja nii see oli!

Suureks üllatuseks oli unenägu, mis ma Kose-Risti komandandina ja kompanii ülemana olles nägin. Nägin unes, et magasin Rannal toas sohva peal. Sinu ema pruudikirstu kaan avatud, osa asju välja võetud, osa tooli peal ja kirstu otsas valitud pesud, riided, peakatted, vöörihmad, aluspesud tooli peal. Ema tuli tuppa ja ütleb: „Poeg sa magad veel. Teised kiirustavad, et saaks aga kiiresti Rootsi, et venelaste käest terve nahaga ära pääseda. Mis sa enam ootad ja aega viidad. Nüüd on aeg, kus saad päästa oma elu. See aeg ei kesta kaua.” Ärkasin üles ja otsustasin kohe ametid üle anda ja minna teele. Kui ma silmad Ranna toas avasin, ringi vaatasin, oli pilt sama, mis ma unes nägin. Võiks öelda täpne koopia. Ma ei uskunud oma silmi, jäin vaatama sinu ema pruudikirstu, tooli, millel asjad peal olid. Ingel ja August ütlesid, et see on kõik nii, nagu nad jätsid. Me pole neid asju puudutanud, ootasime kuni sa tuled, eks sina otsustad mis sa teed või kuhu need paned. Mõtlesin ema sõnadele– poeg ära viida aega, tee kiiresti, sest see aeg on üürike aeg, see lõpeb ära. Hakkasin kohe vaatama, sest aeg oli üürike, olin jäänud hiljaks. Kõik väikesed paadid olid juba rannast kadunud. Läksime teiste sõdurpoistega Külaküla randa, et seal olevat võimalus Rootsi minna. Küla oli põgenejaid täis, ei ühtegi laeva. Läksime Orjaku sadamast laeva tooma, kukkusime venelaste kätte. Oh, küll oli tegemist, et eluga Külakülasse tagasi saada, sest koju ei lastud, venelased olid ees. Vene kontroll käis järjest küsimas ja kahtlesid, et kuidas ma ei ole saksa sõjaväes, ütlesime, et olime metsas. Oh, siis olete meie sõbrad. Vastasime, et jah oleme.

Järgmisel päeval tuli Rootsist kolm paati, Rootsi paadid. Üks poiss puges Vene valvesõdurite vahelt läbi ja läks Rootsi paati. Venelased avasid kuulipildujast tule, aga paat pääses ära. Öösel tulid tagasi. Mina hakkasin Rootsi paati minema, veel kolm inimest oli paadis. Paat oli vana ja katkine, vajus ära. Suured lained uhusid meid kaldale. See poiss, kes vene valvurite vahelt läbi puges, tuli tagasi ja pakkus mulle kaasa tulemise võimaluse. Ma võtsin vastu. Hiilisime öösel venelaste vahelt läbi väikesesse paati ja sõudsime Rootsi paadi poole, kes ootas ja pilgutas vahel rohelist tuld. Küll rahvas oli paanikas, ükski ei osanud paadiga midagi teha. Ma sain kurjaks ja ütlesin, et täitke minu käsku. Niiviisi ei saa me mitte kuhugi. Kui üks läks paadi etteotsa, siis kõik järele. Paat vajus vee alla, kui üks läks taha otsa, ots vajus vee alla. Ja vali jutt valvepostide vahel, mis ahvatleb venelasi tuld avama. Ma käisin kolm korda rinnustsaadik vees, et paati kivi otsast lahti lükata. Võtsin aeru pihku ja ütlesin, et kui üks veel kohta vahetab, siis annan aeruga pähe. Siin on elu või surm! Siis paar meest hakkas minu nõusse ja sõudsime rohelise tule suunas. Küll oli kaebamist ja kisa, sõimasid mind äraandjaks, kommunistiks, kes neid venelastele üle annab. Tõstsin hirmutuseks aeru ja jäid vait. Olimegi Rootsi paadi juures ja käsutati kiiresti paati. Üks naine oli mulle kallale tulemas, et ma ta rahakotti Rootsi paati ei andnud, et väärt dokumendid, mida keegi, eriti venelased, lugeda ei saaks. Rootsi paadi kapten käratas sellele, et kas saab paati või saadan tagasi kaldale. Paadis olles veel tuli pahandama, et ma nii hooletu olevat olnud. Küsisin talt, et kes teda Rootsi paa- /midagi vahelt puudu/ Pässta, et ma sind merre ei visanud. Siis jäi vait. Kuid selle suure rüselemise peale oli meeldiv ja meeltköitev, suur üllatus, mida poleks nagu uskunud, aga oli tõsi! Sinu isa oli Rootsi paadimotorist! Alguses ei uskunud. Mõtlesin, et küll on sinu isa moodi mees. Küll on olemas inimteisikuid. Suu liigutus ka nagu sinu isa. Kui kapteniga rääkisin, siis ei olnud enam kahtlust. Ka minu otsa vaatas paaril korral niisuguse pilguga, et nagu oleks enne nähtud nägu. Ma tegin nalja ja hüüdsin, et Robert, mis sa siin teed? Oh, kuidas ta hüppas. „Ma arvasin, et küll on sinu moodi poiss.” Jah, Eestis ei saanud rääkida, aga keset Balti merd ulatame käed. „Kus mu pere on?” küsis ta esimeseks. „Ma arvasin, et juba Rootsis. Kas tõesti? On küll! Sellepärast tulingi, et peret ära tuua, ei saanud ennem paati. Ka mootori kütet ja õli tuli otsida. See võttis aega– aga mul on hea meel, et nad Rootsi pääsesid. Me kõnelesime paljudest asjadest, mis Eestis viimastel päevadel juhtus. Ta teadis ka üht-teist Rootsi uudistest, mis meid ees ootab. Ta kaebas, et on nohu ja köha. Mulle tundus, et tal on hingamises midagi teist häda. Tal oli hea meel, et ma olin teel vabadusse. Rootsi on tore ja puhas maa, võib ilmasurmahirmu kartmata elada. Varsti jõudsime Slite sadamasse. Seal läksid me teed lahku. Põgenikud võeti lahkelt vastu ja viidi suurde majja, anti süüa, ka magasime öö seal.

Kui me kõik väljas seisime, ootasime transporti, siis tuli Rootsi piirivalve ülem, naisterahva ridiküll käes ja hüüdis nime, fru Erik, fru Erik. Siin teie rahakott. Ja Külaküla rannas Rootsi paati tulles pahandas aga minu peale, et ma tema ridiküli väikesesse paati jätsin, et nii lohakas olen. Ta tuli minu juurde ja vabandas, et on tema viga, ärevuses närvid krussis, põgenemisel surmahirmus see juhtub. Ütlesin, et aitasin teid Rootsi. Rahakott on käes. Palun ärge mind enam segage, minge minema. Astus kaugemale ja vaatas tagasi, tänas mind. Mine jumala rahuga, ütlesin vastu. Sinu isa tuli ja soovis mulle uuel maal head õnne, et ta peab paadi viima sinna, kust ta oli võtnud. Soovisin sama vastu, ka head tervist sulle uuel maal. See on kõige tähtsam, vastas ta, kuid vaatas mureliku pilguga alla, nii kui midagi aimates. Me kõik ronisime bussi ja isa jalutas sadama poole paati. Bussi aknast lehvitasin talle, ta lehvitas vastu. Ka põgenikud lehvitasid talle kui paadi motoristile, kelle abil nad olid eluga pääsenud vabasse Rootsi, ka tänasid teda. Põgenikke oli paadis üle 30, kapteni ja motoristi vastu oli neil suur lugupidamine. Need olid ka kaks tähtsamat meest kogu riskantse sõidu läbiviimisel. Isa rääkis, et organiseeris reisi Hiiumaale pere ära toomiseks. Tooge rohkem kui üks pere, siis saate paadi ja bensiini rutemini. Nii ta lubas ja paadi kapten ja raalimees olid valmis, et rahvale järele minna. Need, kes veel elavad, kiidavad ikka seda õnnelikku juhust, mis Rootsi paat neile andis ja surmast välja tõi. Kahtlemata kapten, sinu isa ja raalimees pääsejatele kiitmiseks niikaua kui nad elavad. Et nad julgesid reisi ette võtta, minna põrgust inimesi päästma, kus inimene on odavam kui kärbes. Au nende vastutulekule! Maarvan, et minu viimaste päevade võitlused Eestis Kose-Ristil (on umbes 40 km Tallinnast).

Ja laeva organiseerimine. Venelaste kätte me kukkusime ja terve nahaga välja pääsemine ja lõpuks hoopis ära kadusin, pani nad mõtlema, et see mees võib ka end siin ära peita. On vaja läbi otsida ja kätte saada. Elmari majas läbiotsimine mitu aastat hiljem– see näitab, et otsimist võeti tõsiselt. Kangelase kuulsuse said nad Kose-Ristilt küüditamise ja arreteerimise ajal rahvalt teada. Maa ja rahvas oma kangelastega sai nende poolt kõik maatasa tehtud. Minu kangelastegudest ei jäänud ühtki paberit järele. Sõjavägede ülemjuhatus hävitas kõik paberid ära, kartes, et need venelaste kätte ja siis algab tapmine. Mina oma tiitlitest ei taha rääkida, sest Harju Kose-Risti alev, vabrik ja suur sild kõnelevad minu eest, sest need püsivad veel praegu. Olgugi, et ma panin oma elu kaalule, vaatamata, t oli 99% surma ja1% elu. 1% võitis ja mina elan, Kose-Risti elab!

Loe oma lastele Tülli suguvõsast, mis kõik on juhtunud. Tervitusi Runele, ka teistele."