Tärkma jäätee (Ice road) – traditsioon väärib austust, mitte massiturismi

 Tärkma on Hiiumaa-Saaremaa vahelise jäätee alguspukt. 

Siit viis jäätee Soelasse – see oli lühim tee Saaremaale (umbes 7 km). Hiljem, kui praam hakkas Sõrult Saaremaale sõitma, viidi jäätee lõpp-punkt suure kaarega Triiki või Jõistesse, mis pikendas teekonna ligikaudu 17 kilomeetrini. Seetõttu oleks aeg trajektoori uuesti läbi mõelda ning lõpetada massiline liiklus läbi kitsa Tärkma küla, nagu tänavu (2026. aastal) juhtus.  

Tärkma külavahetee on kitsas ega ole mõeldud suure liikluskoormuse jaoks. See külatee pole õige asfalttee, vaid õrna tumeda kattega kaetud vana hobuvankrite sõiduks mõeldud tee. Kuid näiteks 8. veebruaril 2026 – ametliku jäätee avamise päeval – läbis küla ligi 500 autot. Teistel avatud päevadel oli liikluskoormus umbes 300 autot päevas (edasi-tagasi).

Varasematel aastatel kulges jäätee Tärkma sadama kõrval mööda olemasolevat kõvakattega teed (vt 2011. aasta fotot, autor Siim Lõvi). Sel, 2026.a suunati tee üle Natura kaitsealuse rannakarjamaa (umbes pool kilomeetrit). Kusjuures mitte kõigilt maaomanikelt, kelle kinnistuid rajatud tee läbib, ei ole luba küsitud. 

Ajalooline kaunis ja väärikas kapteniküla on muudetud läbisõiduhooviks. "Tulge kõik," mõelda vaid, kolmandik jääteele sõiduks järjekorras seisjatest olla välismaalased. Õnneks kehtib Gaya hüpotees (J.Lovelock, 1969) ja loodus reguleerib end ise. Nii oli laupäeval, 14. veebruaril jäätee suletud, pühapäeval,15. veebruaril, peatati liiklus keskpäeval, ja esmaspäeval-teisipäeval, 16.-17. veebruaril jäätee terve päeva suletud (kuigi mõned autod lasti siiski läbi), alates samuti 21.veebruarist oli jäätee kinni sest vesi tungis jääle ja tekkisid praod. Sellest ajast jäigi jäätee kinni ja autosid peale üldse ei lastud. Kokkuvõttes oli jäätee avatud 8 ja pool päeva. 

Tärkmal elas 19. sajandil ja 20. sajandi alguses kapteneid ja reedereid, kellel oli osalus kümnetes kaubalaevades ning siinsed meremehed sõitsid ka inglise laevadel. Täna muudavad faktivalikulised sõnumiedastajad (kelle hulgas on ka otsustajad), selle kauni ja auväärse põlisküla suvaliseks läbisõiduhooviks. Ühest küljest on maaomanikele kehtestatud ranged „looduskaitselised“ piirangud, teisest küljest reklaamitakse sama kaitsealust karjamaad avalikus ruumis sisuliselt rahvusvahelise maanteena. Avalikud üleskutsed suunavad massilist kasutust aladele, mille ökoloogiline kandevõime on tegelikult väga väike. On tekkinud olukord, kus habrast jääteed ja kaitsealust rannamaastikku käsitletakse justkui massikasutuseks sobiva taristuna. Üleskutsed ja promo loovad mulje, nagu oleks tegemist tavapärase ja koormust taluva liikumiskoridoriga, mis see keskkond tegelikult ei ole.  Vastutustundliku kasutuse asemel soodustatakse sisuliselt massilist koormust tundlikule alale. 

Arvan, et Hiiumaal tuleks taas keskenduda tegevustele, mis loovad aastaringselt päriselt lisandväärtust ja aitavad inimesi saarel hoida. Muidugi on ebamugavad teemad, et küla on inimestest talvel peaaegu tühi, oluliste hoonete saatus saarel on küsimärgi all jne. See et maksimaalselt paar nädalat kestev jäätee Emmaste hetkeks ääremaa staatusest välja toob, ei muuda suurt pilti. Eriti meie, Emmaste piirkonnas, kus 1867 moodustati rahva rohkuse ja jõukuse tulemusel omaette kihelkond. Kuhu me 21. sajandil jõudnud oleme?! Eks taandareng on ka areng, ainult et miinusmärgiga. 

Siin (allpool) on pilte käesolevast, 2026.aasta talvest, jaanuaril lõpust - veebruari algusest Tärkma jääteel, mida kasutati sel hetkel mitteametlikult. Pildistamise momendil, jaanuari lõpus, oli jääpind sile ja paksus 30-40 cm. Nüüd on olukord teine, temperatuur kõrgem ja jäätee "ära sõidetud." Muidugi arvan ma, et aastasadade vanused jäätee traditsioonid vääriksid säilitamist, aga mitte sellisel kujul, kus lõbusõidu eesmärgil rikutakse nii unikaalne ja habras Hiiumaa avatud rannamaastik ja muidugi jäätee ise ka. Saaremaa poolses otsas lõpeb jäätee Triigi sadamas, selleks sobivas infrastruktuuris. 

Tärkmalt lähtuv jäätee on üks riskantsemaid, kuna paikneb Läänemere avaosa vahetus läheduses ning kitsas, tugeva hoovusega väinas. Sellistes tingimustes mõjutavad veemasside liikumised jääkatet intensiivsemalt ning praod ja lahvandused tekivad kiiremini kui teistel jääteedel. Sellistes oludes peaks jäätee kasutust käsitlema ettevaatuspõhimõttest lähtudes, mitte massilise ligipääsuvõimalusena.

Toon siia ka Siim Lõvi jäätee droonivideo 2011.aastast, kui ametlikud jääteed eksisteerisid nii mandri ja Hiiumaa kui saarte vahel. Video lõpp-punkt on Tärkma: https://www.youtube.com/watch?v=joOyBji_LUk 

Aastasadade vanused jäätee traditsioonid väärivad austust ja säilitamist. Samas arvan, et praegune liigne promo ja massiline kasutus on läinud liiale – see ei austa ei loodust ega habrast rannamaastikku ning muudab traditsiooni sisuliselt hetkeliseks odavaks turismikogemuseks, mitte kohaliku liikumis- ja kogukonnaharjumuse jätkuks. Selleks ei pea jääteetrass kulgema tulevikus enam üle Tärkma.